Haridus  on meie kalleim vara. Õpetajaid peetakse maa soolaks. Et kui sool lahtub, kuidas seda siis jälle soolaks saab? Hetke olukorda haridusmaastikul jälgides võib jääda mulje, et olukord on katastroofiline - õpetajad valmistuvad taas streigiks, üliõpilased pole rahul kõrgharidusreformiga, paljud koolid pannakse kinni. Nüüd on teada ka juba eelnõu, et esimese pääsukesena muutub Põlva linnas keskkool põhikooliks. 

Haridusametnikud näitavad graafikuid ja tabeleid. Lastest on saanud muutujad tabelites, millega asjasse pühendatud ametnikud ning omavalitsusjuhid ja volikogude liikmed kalkuleerivad, argumenteerivad.

Teisalt võistlevad turupositsiooni pärast koolijuhid. Jah, te lugesite õigesti! Koolijuhid on justkui äriettevõtte juhid, kes peavad turundama oma kooli. Kurb, et peamine ülesanne on neil saada klassidesse õppurite arv, mis oleks vastavuses ministeeriumis kehtestatud nõuetele. Pidevalt tuleb oma eksistentsi õigustada, selmet teha koostööd absurdi vähendamiseks või mõelda pakutava hariduse kvaliteedile.

Tundub, et riigi laiema regionaalpoliitika mõtestamine ja muutmine algab meil koolide sulgemisest, selle asemel et panustada keskkonda ja infrastruktuuri ehk taristu parandamisele. Ka haridusminister, keda surmakutsarina mööda Eestit liikumas nähakse, ei sunni kedagi kiirustama. Kuigi jah, paljud ebameeldivused on vaja toimetada kohapealsel võimul.

Kas kõik peab niimoodi olema, tekib retooriline küsimus. Ju siis. Kuid ajalehetoimetus kutsub üles inimesi rohkem küsima ja rohkem kaasa rääkima neis meie eksistentsi määravais küsimustes. 

Kodanikuühiskond ja suurepärane tulemus ajakirjandusvabaduse indeksil maailmastatistikas lubab  meil nõuda selgust ja arusaamist. 

Tagasi üles