Ühiskonda vallanud poliithüsteeria kiuste tõestas kahel nädalavahetusel kokku saanud Metsakogu, et konsensusele võivad lõpuks jõuda ka täiesti vastandlikel seisukohtadel olevad rühmitused.

Selgelt tunnetatavat veelahet metsa majandajate ja selle kaitsjate vahel oli märgata juba enne Metsakogu käivitumist - juba enne kokkusaamist võttis paljude valitutega ühendust kuningriiklasest eksriigikogulane Kalle Kulbok, kutsudes liituma järjekordse keskkonna kaitsmisele pühendunud survegrupiga. Metsamanifestile alla kirjutanud pidasid nii Nelijärvel kui Sagadis mitmel korral ka salanõu, lubamata «metsatööstureid ja nende käsilasi» pealt kuulama.

Samas kuni kümneliikmelistes töögruppides, mille koosseisud vahetusid loosi tahtel, oli survegrupi liikmetega täiesti võimalik debateerida ning mitmel puhul jõuti ka ühisele meelele. Tõsi, üldkogus kippusid emotsioonid aeg-ajalt taas võimust võtma, kuid lõpuks pani kõik paika hääletus.

Kuidas on kõik see seotud üldise poliitilise olukorraga? Otseselt, sest samasugused kired lõõmavad praegu kogu ühiskonnas. Oma tõest/kinnisideest keegi sammugi ei tagane, kusjuures kõige sallimatumad on sallivuse jutlustajad. Uusi hagusid niigi lõõmavasse lõkkesse lisavad paraku ka ajakirjanikud - nii ärgitati pühapäevases raadiosaates «Olukorrast riigis» presidenti kutsuma esile põhiseaduslikku kriisi ning nimetati EKRE ministrikandidaate «saastaks». Kas kõik see on ikka normaalne?

Aga kui võtta hoopis eeskuju Metsakogust ja kutsuda vastandlikud pooled ühise laua taha? Võib juba ette kindel olla, et algul tõstetakse üksteise peale häält ning kellelgi ei õnnestu oma mõtet lõpuni öelda. Aga võib-olla jõutakse juba paari tunni möödudes tõdemusele - aga mille üle me õieti vaidlesime?

Tagasi üles