Tuli, mis ühendab
Ega meil kuigi palju asju olegi alles jäänud, mis liidaks tervet rahvust nii nagu ühendab laulu- ja tantsupidu ning selle sümbol tuli.
Sel nädalal liikus peotuli mööda Põlvamaad, rõõmustades sadu kaaskondseid. Igaühel oli võimalus võtta päris raske tõrvik (Põlvamaal tuld saatnud Ivari Saare andmeil jõuab täismees seda kanda kümme ning naine seitse minutit) korraks enda kätte, vaadata tulele silma ja võib-olla ka midagi soovida.
Iga kant, kus kolonn peatus, oli välja mõelnud midagi eripärast. Kui näiteks Haanjas rühkis Anti Saarepuu koos tulega puusuuskadel mäkke ja paksudes kampsunites memmed tantsisid, siis Krootusel värvisid malevlased hoopis kohalikku bussijaama. Erilist tunnustust aga väärivad siiski Kabuvilistlaste rühma kaheksa paari, kes Taevaskojas tule und valvates öö läbi (igal täistunnil kümme minutit) tantsisid ning seejärel otse tööle läksid.
Mitmes paigas (Ahjal, Himmastes, Verioral jm) avaldati ühtlasi austust omakandi suurmeestele, kes on kandnud laulu- ja tantsupeoprotsessis märkimisväärset rolli - Kristjan Toropile, Jakob Hurdale, Heino Mäharile jt. Kui paljudes peatuskohtades moodustati üldpeo juhtmõttest «Minu arm» üksikuid tähti, siis Räpina enda peo järel võis linnulennult näha tervet sõnapaari.
Koit ühineb siinkohal EELK Kanepi koguduse õpetaja Margit Laili sõnadega, kui ta teisipäeval kodukirikus tuld õnnistas: «Luba eeloleval laulu- ja tantsupeol hästi korda minna ning säilita see järeltulevatele põlvedele.»
Ning omalt poolt lisame - jätkugu seda ühesolemise tunnet ja tahtmist ka järgmise peoni!
Tagasi üles
