Igal aastal mõtiskletakse selle üle, kas jõuludega tähistatakse ikka vaid Jeesuse sündi või on need pühad juba mingiks kristluse ja paganluse seguks. Väidetakse ju, et õiget Jeesuse sünnipäeva ei teata ning et talv on selleks kõige ebatõenäolisem aastaaeg. Öeldakse ka, et meie kultuuris on arvatavasti rohkem Rooma, Kreeka ja Prantsuse revolutsiooni mõjutusi kui kristlikke. Hoolimata neist väidetest on ikkagi aasta kõige imelisem ja oodatuim aeg kätte jõudmas.

On veel mõned päevad pühade ettevalmistamiseks ja siis peatub aeg. Peatub, et tagasi vaadata, teha kokkuvõtteid peagi mööduvast aastast. Jõulude ajal mõeldakse tavapärasest rohkem nii endale kui lähedastele, analüüsitakse õnnestumisi ja ebaõnnestumisi ning mõeldakse, mis vajaks veel rohkem tähelepanu. Tundub, et oleme igapäevaselt harva õnnelikud, me pole rahul sellega, mis meil on - tahame üha rohkem saavutada, kogeda või omada, arvates, et see teeb meid õnnelikuks.

Mõtleme natuke - kas kalendris järgmise nädala kolm värviliselt tähistatud päeva on ka meie peres poodlemise ja kokkamise kõrghetked?

Jõuluaja mõte ei ole inimeste omavahelises kinkide tegemises, vaid meie tuhandete aastate taguste esivanemate aegadest ikkagi valguse tagasitulekus. Ärme kaota tasakaalu ega arvesta kõike rahas. Vaatame jõuluküünalde särasse, kuulame, kuidas helisevad kirikukellad ning kõlab jõululaul. Unustame hetkekski mured ja avame oma südame heale ja üllale, sest ka ühest hetkest võib leida mõndagi sellist, mille eest on põhjust tänulik olla.

Öeldakse, et inimene ei pea olema rahul kõigega, mis toimub, vaid olema rahulik, mis iganes ka tema ümber toimub. Tõsi, sest rahulolu võib kaasa tuua ükskõiksuse, aga just (hinge)rahu on see, mis annab julguse edasi tegutseda ega lase lootust kaotada ka raskemates olukordades. Mis ka ei juhtu, ärme lase lootuseleegil kustuda, hoiame endis rahu, usu ja armastuse tulukest.

Hingelist jõuluaega!

Tagasi üles