Kultuur on kõik see, mida inimesed vajavad oma maailma tähenduslikuks muutmiseks, selle mõistmiseks, ning seetõttu võib rääkida ka asjaajamiskultuurist, toidu- või liikluskultuurist. Ja täiesti õigustatult.

Kultuurist sõltub väga palju, kuhu rahvas oma tähelepanu ja pingutused (esmajoones) suunab. Suunamine on suuresti tingitud (kultuuri)juhtidest, kes töötavad vastavatel ametikohtadel. See, mis sisu kultuur saab, ja see, mis vaid «kauniks» hüüatuseks jääb, nagu tehti seda Põlva Linna Puhkpilliorkestri peol Intsikurmus, et on veel rida Põlva linna sünnipäevaüritusi, märkimata missugused ja kus, sõltub ennekõike inimestest, kes omavalitsuses töötavad ja sealhulgas kultuuri juhivad. Linna sünnipäevapidu ju tajutavalt ja näiteks läbisõitjatele märgatavalt ei toimu(nud). Ehk oleks mõnigi neist siin lühema või pikema peatuse teinud.

Rahval on küsimus, miks Põlvale oli tarvis uhket keskväljakut, kus sündmused peaksid aset leidma. Koit usub sedagi, et lähtuda tuleb võimalustest - vahel võib rahakott olla ahtake, kuid vaadates Tartu ja Võru suunal, siis seal ju linna sünnipäevapeod toimuvad. Siinkohal Koit osundab maakonnakeskuse kultuurikorraldajatele/-juhtidele viitega suvelavastusele «Mälutempel», mida etendati Toris. Tempel ei ole vaid kohtukulliga pitser, tempel on mälujälg, tempel on kui pühakoda - eestlaste tempel on rahvamaja… Etenduses anti selge sõnum, et eestlane kultuuri ja rahvamajata oleks kurb ja õnnetu eestlane. Ja siis poleks eestlusel enam mõtetki, mille kinnituseks samast etendusest Mari ja Jussi dialoog: «Niimoodi jääb Eesti küla täitsa tühjaks.» - «Jääb. Linnadki jäävad tühjaks.» - «Ja sina lased neil minna?» - «Kuis ma siis keelata saan. Miks me siis üldse kõik need aastad ehitasime oma küla, oma riiki ja oma rahvamaja…» Lisaks eeltoodule ärme unusta naabrite, 130 aasta vanuse Kanepi Rahvamaja ütlust: «Kui pole kohta, kus rõõmustada, siis enam ei rõõmustatagi.» Tempel mällu!

Tagasi üles