Suur neljapäev, seega tänane päev on meie rahvakalendris rikkaliku kombestikuga. Usuti, et suure neljapäeva toimingutel on eriline mõju. Näiteks vanasti kaapisid aednikud õunapuid, sest siis pidi saama õunaaed puhtaks kõigist kahjulikest putukatest, kes õied muidu ära rikuksid.

Suur reede - Kristuse ristisurma päev - jääb leinalise meeleoluga kombestiku osas teiste päevade varju. Suur reede on kristlastele kõige sügavam leinapäev, sest sel päeval löödi Jeesus risti ning ta suri. Kirikukellad ei helise, tööd sel päeval ei tehta, kirikus ei toimu laulatusi ega pidulikke talitusi.

Vaikne laupäev on vaikne ootuse päev. Ka sel päeval ei tohtinud tööd teha ega ka reisida, sest see oli hingamispäev. Öeldakse, et vaiksel laupäeval ei kasva isegi rohi. Rahvakalendri järgi tehti sel päeval suurem osa pühade ettevalmistustest. Vaiksele laupäevale järgneb kristlaste suurim rõõmupüha aastas - 1. ja 2. ülestõusmispüha, mille sõnum on, et Kristus on üles tõusnud. Ülestõusmispühade hommikul koksitakse värvitud kanamune - vanasti tehti seda nii, et enne koksimist mõeldi üks salajane soov ja kelle muna terveks jäi, selle soov pidi täituma.

Miks ei või me pühade kombestikust niisama mööda vaadata? Oluline on, et kõik mõistaksid eelseisvate pühade tähendust ning oleksid solidaarsed nendega, kellele pühad tähendavad rohkem kui tööst vaba päeva. Pühade pidamine on osa kultuurist ja see, kuidas me oma pühasid tähistame ning kuidas kombestikku austame, näitab midagi meie olemusest.

Ülestõusmispühad on looduse tärkamise ajal, mis on võrdpildiks kristlikule sõnumile uuestisünnist. Ja kevade ootus on eestlastele alati olnud tähtis, sest see on lootus suvele, soojale ilmale ja paremale elule.

Tagasi üles