Esmaspäeval oli lisaks jüripäevale veel üks oluline päev, mis meid kõiki puudutab kas otseselt või kaudselt. Päeva sümbol on sinililleõis ning toetajaskond kannab uhkustundega seda ühtekuuluvust toetavat lilleõit kuu lõpuni revääril või pluusiesisel. Veteranipäeva tähistamisega 23. aprillil täname ja tunnustame mehi ning naisi, kes on sõjalistel operatsioonidel kodust kaugel tugevdanud Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust, samuti nende perekondi ja lähedasi.

Veteranipäeval on sedapuhku laiem kõlapind, seda pühapäeva õhtul Raplamaal aset leidnud autoavarii taustal, kus tõsiselt said kannatada kaks väliharjutusel olnud ajateenijat. Tegu ei olnud sõjalise operatsiooniga - sõdurid said kannatada tsiviilisiku mõtlematust käitumisest. Juhtunu asjaolud on selgitamisel, kuid mõneti võib seda võtta kui rünnakut Eesti sõjaväelaste vastu. Nende vastu, kes ajateenimisest kõrvale ei viili ning täidavad kodanikukohust riigi ees.

Sinilillepäev, kus me kangelastele au an- name, on järjekorras kuues. Paljudel inimestel on kodus ka niisama palju lillemärke kogunenud. Ühe märgi eest väljakäidud summa on pigem sümboolne, kuid mitmed tuhanded sinililled teenivad eesmärki - nendest kogunenud rahaga on võimalik toetada neid, kes on kaotanud sõjalistel operatsioonidel tervise.

Usume, et meie, eestlased, hoolime teistest ja oleme igati kenad inimesed. Samas, kuuldes sõna veteran, on paljud pisut heitunud. Kas tõesti on põhjuseks see, et endiselt on meeles nõukogudeaegsed 9. mai võiduparaadid. Kuid au ei anta ka nendele Eesti meestele, kes omal ajal tapikorras Afganistani sõdima või Tšernobõli tuumajaama katastroofipiirkonda saadeti. Riik oli tookord küll võõras, kui mehed meie omad. Milles oli nende süü, kui neile vähimatki võimalust sõjakomissariaadi käsu täitmata jätmiseks polnud? Au andmist nad ei oota, paljud neist vajaksid aga märkamist kas või seetõttu, et allesjäänud tervisele paremat ravi saada.

Tagasi üles