Kes oleks osanud uneski näha, et sipelgametsas ehk Kiidjärvel Sipelgate Kuningriigis asub ühel heal päeval tegutsema harvester. Kui härjale pole arukas punast rätikut näidata, siis loodusesõpradele punast langetusmasinat küll. Seda näiksegi riik oma maal metsi majandades otsekui demonstreerivat, tallates samal ajal tundlikemate inimeste hingekeeltel. Saatjaks sõnad «raieküps mets». Ning eeldus/lootus, et raie saab ilusasti tehtud. Võimsate masinatega.

Samal ajal mäletavad paljud, et veel 2004. aasta paiku ei lubatud Sipelgate Kuningriiki omapäi isegi jalgsimatkale, matkaraja sai läbida vaid kogenud giidi juhendamisel. Ning metsamehed mäletavad, et 1980. aastate keskpaigas, mil sipelgametsas samuti raiet tehti, oli masinatega metsa alla minek välistatud. Mootorsaega langetatud puud lõigati kahemeetristeks juppideks ning noored mehed kandsid need metsast välja.

Kujutage ette - kesk punavõimu - ajastul, mille kohta kõik teadsid, et nõukogude inimene ei oota looduselt armuande, vaid võtab need. Kui millestki on suudetud õppust võtta, siis justnimelt eelöeldust. Riigikassa vajab kosutust ning selles olukorras ei saa ega tohigi käsutäitjad looduselt armuande oodata.

Taevataat säästis legendaarset loodusemeest, kunagist Kiidjärve metsaülemat Ain Erikut, kutsudes ta mullu suvel toonelasse. Vaevalt, et tema süda praegust pilti nähes vastu oleks pidanud.

Tegelikult ei vaidlegi keegi selle vastu, et metsi peab majandama. Kiidjärvel on oluline seegi, et vähemalt kohalikud inimesed olid algavate raietöödega varakult kursis, sest mullu 21. novembril toimus teemakohane kaasamiskoosolek, kus plaanisolevad tööd üksipulgi lahti seletati. Ent laiemale üldsusele tuli toimuv ometi ootamatusena. Vaevalt, et raiejärgne sipelgamets meelitab ülemäära palju inimesi mujalt Eestist ja ilmast end uudistama. Vaevalt see rõõmustab siinse kandi turismiettevõtjaid. Midagi läks siiski nihu ja koeranael paisub.

Tagasi üles