Transpordivõimalustest on kirjutatud palju ka meie lehe veergudel ja kui suhelda inimestega, siis ükskõik kui palju haldusreformist ja tõmbekeskustest ka ei räägita, kipub probleem takerduma inimeste liikumisvõimalustesse. Olgu see siis hariduse ümberkorraldamine või töökohad – ikka puudub meil soodne ja mugav võimalus pääseda neile sobival ajal lähedale. Enamikul juhtudel päästab ainult auto, ent arvestades elanikkonna elatustaset ja palganumbri suurust, võib ka see võimalus nõuda paljuräägitud ja meie praeguse aja riigiideoloogias ülimalt sagedast kasutamist nõudvat sõna «kärpimine». Ka rahvastik vananeb ja seda eriti tõmbekeskustest väljaspool, kuid igapäevaseid askeldusi on vaja toimetada – poodi minna, sularaha saada, arsti juures käia jne.

Riik on selle aasta nimetanud pärandiaastaks, mis tähendab, et fookuses on meie nii aineline kui vaimne pärand. Ajastatud on ta niimoodi seetõttu, et suure pidulikkusega oli vaja panna nurgakivi Tartusse ehitatavale Eesti Rahva Muuseumi uuele ja suurele hoonele.

Kampaaniatega on, nagu on. Ka Edelaraudtee on haaratud pärandiaasta projektiga kaasa. Nimelt korraldab ta rongisõite lipukirja all «Rööpad viivad pärandini». Igati tore ja vahva, et mõni rong sõidab nüüd rohkem «pärandimaale» lähemale ja «pärandmaalased» näevad ka kirjusid linnavurlesid ning saavad neid oma käega katsuda ja vahest mõne eurogi küsida omatehtud suveniiri eest…

Irooniline, ent parku kurb. Kurb on see, et rööpad on viinud kogu selle iseseisvuse aja pärandini, kuid ega me siin ju ainult pärandist ela ja kui ka elame, siis millisest pärandist? Tundub, et meid saadab pigem nõukaaegsete mahajäetud kolhoosikeskuste lagunev taak kui viiskude ja kannelde romantiline Kalevipoja-eelne rehetare pärand.

Riigile soovitus – ükskõik mis ajendil te rongiliikluse käivitate – tehke seda! Pange rongid ometi käima ja jätkegi, sest inimestel on vaja elada.

Tagasi üles