Jüripäev on on 303. aastal märtrina surnud ja hiljem pühakuks kuulutatud Püha Jüri surmapäev. Eestis on jüripäev eeskätt maamehe tähtpäev. Meie esivanematele oli jüripäev looduse ärkamise püha ja igati sobilik aeg põllutööde alustamiseks, teenistuslepingute sõlmimiseks ja elukoha vahetamiseks.

Ühtlasi peetakse jüripäeva suvetoojaks - looduse ärkamise pühaks, millega on omad uskumused. Vanarahvas oli veendunud, et enne jüripäeva ei tohtinud maha istuda, kuna maa ei ole veel välja lasknud talvist mürgist hingust, kuid usuti, et suplus enne jüripäeva annab hea tervise. Nägu soovitati jüripäeva varahommikul pesta konnakudu, kasemahla või allikaveega ning viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu ja vaadata orast.

Jüripäeva ja -kuuga oli vanarahval ka põllusaagi- ja ilmaennustusi. On jürikuu soe, tuleb külm ja vilu mai. Kui pääsukesed juba jürikuul pesa teevad ja konnad koevad, tuleb kuiv kevad. Kui jüripäeval on kaste maas, siis valmib rukis enne jaagupipäeva, s.o enne 25. juulit. Kui enne jüripäeva müristab, tuleb külm suvi.

Kui vanasti oli jüripäev talupoegadele rendimaksmise, elukohamuutumise ja teenijate palkamise päev, siis tänapäeval märgib jüripäev põllumehe elus pakilisema, aga ühtlasi ka rõõmurikkama tööaja algust. Niipea, kui muld on põllul tahenenud, võib traktor sõita külvieelsetele harimistöödele.

Põllul toimub talioraste pealtväetamine, samuti ristikuseemne külv taliorastesse. Niipea, kui orasepõllud haljendama löövad, ruttab põllumees neid väetama.

Karjal algab üleminekuperiood karjatamisperioodile, mesinik revideerib mesilasperede olukorda: puhastab tarude põhju, vajadusel täiendab söödavarusid. Kaugel pole enam «Teeme ära!» talgudki. Homsest on nii aednik kui põllumees kevadtöödel - tervist, tahet ja jaksu kõikidesse ettevõtmistesse.

Tagasi üles