TEEME ÄRA


 
Riigikogulased kiitsid Rosmal antavat kooli- ja hingeharidust ning ladusid puid riita

Johannese Kool Rosmal lõpetas möödunud arginädala puuladumistalgutega, kus lisaks kooli enda õpilastele, personalile ja lastevanematele lõid käed külge Kagu-Eestist Riigikokku valitud saadikud.

Inara Luigase, Ester Tuiksoo, Urmas Klaasi, Kalvi Kõva ja Erki Noole kõrval klõbistasid halge ka Põlva maavanem Priit Sibul ja Põlva valla vallavanem Arne Tilk. Jõudumööda lõid kaasa lasteaia mehisemad kasvandikud.

Nagu ütlesid vanad eestlased – õppind mehed, hüvad riistad, töö läks kui lennates. Kui esiotsa arvas Rosma kooli õpetaja Marat Kahre, et puuhunnikud etteplaanitud aja jooksul riidaks ei muutu, siis Erki Nool oli seda meelt, et tunnike pärast keskpäeva on töö juba unustatud. Kihlveo korral oleks Nool võitnud.

Töömeeleolu hoidis üleval kitarristidest-solistidest koosnenud agitbrigaad. Talgupäev lõppes tummist hernesuppi ja musta leiba süües. Laiali mindi mõnusa surinaga kontides. Rahvaasemikud leidsid, et päev puuladumist läks rohkem asja ette, kui oma põhitööd tehes.

Riigikogulased tegid enne tööleasumist ringkäigu koolimajas ja üks tund tuli kulutada ka elutarkuste omandamisele. Näiteks õpiti indiaani keeles laulmist. Laul rääkis sõprusest ja teineteise aitamisest.

Ringkäigul nähtut kommenteerides leidis Ester Tuiksoo, et waldorfkoolil on kahtlemata omad tugevad küljed: «Praeguses kurjas maailmas on väga vaja selle kooli põhimõtete järgi kasvatatud inimesi.»

«Lastele ja nende vanematele peab jääma valikuvõimalus. Waldorfõpe on kindlasti üks vanimaid ja tugevamini väljaarenenud valikusuund. Laste tulemusi ei saa hinnata lühikese ajamäärangu jooksul. Tuleb osata näha, kuidas laps pikemas perspektiivis eluga hakkama saab. Näiteks kui inimene on matemaatikas tugev, aga tal puudub oskus olla professionaalne inimene, on elus oodata palju jamasid,» ütles endine maavanem Urmas Klaas.

Tööd saatnud vestluse käigus puudutati ka vabaduse ja vastutuse teemat. Urmas Klaas leidis, et tõeliselt vaba saab inimene olla vaid vastutades.

«Ei saa olla oma valikutes vaba, kui sul puudub tahe ja oskus vastutada. Selle mõistmine on väga oluline aspekt nii lapse, nooruki kui ka täiskasvanu elus. Võtame kas või selle puuriida siin: ühiselt laome, ühiselt vastutame selle püstijäämise eest. Kui me laome riita lohakalt, eesmärgiga puud kaelast ära saada, siis pole meie töö ja selle tulemus tõsiselt võetav,» oli Klaasil hea näide varnast võtta.

Waldorfkoole ei rahastata riigikoolidega võrdsetel alustel. Paljuski tuleb hakkama saada projektipõhiselt. Samuti jääb paljudele õpilastele, kellele waldorfõpe sobiks üldhariduskooli omast paremini, võimalus suletuks, sest vanematele käib õppemaks üle jõu. Alati ei saa loota ka kohaliku omavalitsuse toetusele, sest ametnikud ei mõista konkreetse lapse vajadusi ning ütlevad, et meil omal piirkonnas kool olemas, miks ei võiks laps seal käia.

Rosma praktikas on ette tulnud sedagi, et ametnik võrdsustab waldorfkooli Roosi Kooliga. Sellistel puhkudel tahaks küsida, millises koolis ametnik ise hariduse sai.

Riigikogulased leidsid, et nii maakonnas kui riigis tervikuna puuduvad kokkulepped, milline peab olema koolivõrk kümne või viieteistkümne aasta pärast. Igat kooli vaadeldakse eraldi, haridusmaastik on killustunud.

«Eesti on nii väike ja seeläbi on meil niivõrd unikaalne võimalus läheneda inimesele individuaalsel tasandil, väärtustades iga kodanikku. Kõigist ei pea saama kraadiga teadlased. Iga inimene ja tema oskused on väärtuslikud. Siin on mõtlemise ja läbirääkimise koht. Kokkulepped tuleb saavutada läbirääkimisel riigi, omavalitsuste, waldorfkoolide ja lastevanematega,» ütles Urmas Klaas.

Margit Õkva

Tagasi üles

 
©Copiright 2001